Täna nägin ma Saatanat

oligi nii. vedeles teine mu voodis ja tekk oli üle pea sikutatud. ilmselt selleks, et sarved välja ei paistaks. mnjah. ega ta kauaks nii ei jäänud. oligi peatselt üleval ja hakkas mind torkima. seekord päris kena välimusega sattus olema. naiseõde meenutas suti. igatahes. taaskord kaotasin. ei suutnud vait olla seal, kus oleks võinud, ning rääkida seda, mida oleks pidanud. mõtted siiamaani mustad. ohh. kas ma tõesti nii madalale laskusin, et mõtlesin kõigele käega lüüa... raske. nii raske on olla....

Tegelikult ma ju tean, et Tema on. Ja aitab. Alati. Aitab ka seekord. Üle saada. Saaks ma ometi teha olematuks need sõnad, mis ma ütlesin. Ja öelda neid, mis ütlemata jäid. Siis ei saaks vähemalt kõrvalseisjad haiget.